Roheline Katus

Aastal 1970 tegi saksa arhitekt ja maastikukujundaja Hans Lutz ettepaneku kasutada "rohelisi" katuseid suurlinnade ja tööstuspiirkondade ökoloogilise olukorra parandamiseks. Tänapäeval on katusemurud, lillepeenrad ja aiad katusel muutunud üha populaarsemaks. Rohelise katuse süsteemis kasutatakse hüdroisolatsioonimaterjale, mis takistavad juurte tungimist katusele ja tagavad, et taimede istutamine katusel ei põhjusta lekkeid. Süsteemi paigaldamiseks kasutatakse pealesulatamise ja keevitamise tehnoloogiat. Katuskattematerjalid, mis kaitsevad juurte tungimise eest, aitavad vältida rohu- ja puujuurte kahjustamist katusematerjalidesse. Just nagu taimed suudavad kasvada läbi asfaldi, võivad nad sama teha ka katusetöödega, kui neid ei kaitsta. Selle probleemi lahendamiseks töötati välja spetsiaalsed materjalid, mis suudavad vastu panna juurte purustavale mõjule. Teaduskeskuses TechnoNICOL testiti nende materjalide vastupidavust taimejuurte tungimisele lupiiniga, mis on tuntud oma võimsa juurestiku poolest, mis suudab purustada nii asfalti kui ka paksu polümeerkilet. Katsete tulemused kinnitasid, et hüdroisolatsioonimaterjalide kasutamine juurtevastase kaitsega takistab taimede juurte tungimist läbi niiskustõkkekanga. See tagab taimede kasvu säilitamise, säilitades samal ajal hüdroisolatsiooni omadused. Viimase kümne aasta jooksul on ehitatud üle 1500 objekti, kus on kasutatud juurtevastase kaitsega katusekattematerjale, mis on tõestanud oma efektiivsust ja vastupidavust katusekonstruktsioonidele. Lembit Roheline Katus on seega tõhus ja keskkonnasõbralik valik, mis võimaldab luua elujõulisi ja funktsionaalseid rohelisi alasid katustel ning samal ajal kaitsta hooneid ja luua elutervet keskkonda ka linnaruumi.